Kolmandat korda alustati sõudmisega Pärnus 1948. aasta sügisel. Sõjajärgset Pärnu spordielu hakkas edendama tuntud spordiaktivist Arnold Ebrok, kes seadis oma põhieesmärgiks veespordialade (sh. ka sõudmise) taastamise. Kuna sõudmist populariseeriti koolinoorte seas, õnnestus ala juurde meelitada palju andekaid noori, kes hiljem mängisid suurt rolli sõudespordi edasises arengus. Üheks neist oli Mihkel Leppik, kes alustas treeninguid VKSÜ Spartak treeninggrupis treenerite A.Ebroki ja Erich Wilhelm Seileri juhendamisel. Juba 1951 aastal alustas M.Leppik iseseisvat treeneritööd. Seoses Spartaki baasi üleandmisega Pärnu Kalevile jäid sõudjad ilma klubiruumidest. 1952 aastal leidis Leppik sobiva asukoha Pärnu jõe paremal kaldal - praeguse SK Pärnu baasi kõrval, kuhu asus kohe ka sõudebaasi rajama. 1958 anti Spartaki baas järjekordselt Pärnu Kalevile. 1959 - 1960 oli M.Leppik sundkorras Pärnu Kalevi liige, ehitades
Arne Sookael ja mitmed teised. Türi külje alt Säreverest pärit Ilmar Mõttus jõudis 90-ndatel Eesti sisemeistrivõistlustel kahel korral medalivõiduni kaugushüppes. Käija Terje Tiitsu parimaks aastaks jäi 1994, mil ta noppis sisemeistrivõistlustel 3 km distantsil hõbeda ja lisas sellele suvel 5 km rajal pronksi. Sportlikust suguvõsast pärit Sirkka-Liisa Kivine, kes oma sportlasteed alustas Säreveres Lea ja Veiko Valangu treeninggrupis, on Tartus sirgunud arvestatavaks kaugus- ja kolmikhüppajaks ka Euroopa mõõdupuu järgi tema tipptulemused 6.43 ja 13.76 lubavad lootusrikkalt piielda iga tiitlivõistluse suunas. Eesti meistrivõistlustelt on tema auhinnakapis igat värvi medaleid, koos teatejooksudega on neid kogunenud üle kahekümne, neist meistrikuldasid täpselt kümme. Eraldi tuleb esile tõsta üle 10 aasta vabariigi tipus püsinud Gunnar Kirsipuud, kelle parimaks saavutuseks jäi NSV Liidu
annaabi.ee 
