VANA EGIPTUS JA VANA KREEKA
muinasjutud, loitsud, laulud, vanasõnad, mõistatused. Kreeka folkloori zanritest on meile
paremini tuntud mitmesugused laululiigid. Antiikaja allikad kõnelevad lauludest, mida esitati
viljalõikusel, viinamarjade pressimisel, ketramisel jne. Iga tähtsa toimingu eel saatis laul ka
vastavate riituste täitmist. Nii töölaule kui ka rituaalseid laule esitati kooris. On ka teateid
sõdurite marsilauludest, lembe- ja lastelauludest, pulmalauludest ja treenidest ehk
nutulauludest. Kõige laialdasemalt levis mütoloogilise sisuga eepiline laul, milles jutustatakse
jumalatest ja heerostest. Eepiline laul oli kirjanduseelsel perioodil kõige enam arenenud liik ja
selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele. Kirjanduseelsesse
perioodi kuulub ka mitmesuguste kultuslaulude tekkimine. Neid nimetati vastavalt jumalale,
kelle poole pöörduti (paiaan Apolloni kultuses, ditüramb Dionysose kultuses), või koori