Enn vetemaa
eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et
romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena. Eeskuju võis anda Johannes Semperi
psühhoanalüütiline Kalevipojauurimus (1924). Vetemaa segab vaimukalt kokku üksteist välistavad
stiilitasandid arhailise ja rahvusromantilise akadeemilisbürokraatlikuga. Ta travesteerib rahvusmütoloogiat
ja miksib stiile ka raamatutes ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993), kus
kergemeelne sisu on pakitud (pseudo)teadusliku uurimuse väljapeetud vormi.
,,Tulnuk" on kirjutatud võimalikkust manifesteerivas tingivas kõneviisis. Sellega kriipsutab Vetemaa alla loo
väljamõelduse ja aktiviseerib allegoorilise lugemisviisi. ,,Tulnukat" saab lugeda antiutoopiana Orwelli ja
Huxley' laadis või kui kosmaarset muinasjuttu täiskasvanuile
annaabi.ee 
