Elektrooniline muusika
säilitab alati sama kuju. Nii sündisid hiljem tema sfäärofon II, kaelidosfon ja elektrotoonorel.
1928. aastal Maurice Martenot' poolt ehitatud Ondes Martenot puhul oli tegu helisagedusi
liitva instrumendiga, vaid selle erinevusega, et helikõrguste muutmiseks oli vaid üks traat.
Olivier Messiaen kasutas seda instrumenti oma Turangalîla-sümfoonias, ning Arthur
Honegger oratooriumis “Jeanne d’Arc tuelriidal” .
1930. aastal konstrueeris Friedrich Trautwein trautooniumi, mida hiljem arendab edasi Oskar
Sala. 1930. aastatest pärinevad ka Paul Hindemithi trautooniumilood “Vier Stücke für drei
Trautonien” kogumikus “Des kleinen Elektromusikers Lieblinge”.
Vaatamata poliitilisele või meelelahutuslikule põhifunktsioonile tasandas elektroonilise
muusika arengule teed ka raadioringhäälingu tegevus.
Elektrooniline muusika alates 1945
Pariis ja konkreetne muusika
1943
annaabi.ee 
