ühiskondliku eksistentsi raam. Traditsiooni loovad ka kirjandusteosed (nt meie ettekujutused muinasajast, vabadusvõitlusest, taluelust jms) Traditsiooni ümberkujundamine, mälu „aktiviseerimine”, mis kaasneb nt traditsiooni katkemisega. Nt moodsa maailma kokkupõrge traditsioonilise eluvaatega 20. sajandi vältel (naisõiguslus, tehnoloogia kiire areng jms). Mõned katkestused on traagilised (sõda, genotsiid, pagulus), mis jätavad mällu traumakogemuse. Suhe minevikku võib olla traumaatiline. Need kogemused eksisteerivad alateadvuses, psühhika ei suuda nendega toime tulla, samas mälestus neist sündmustest jääb häirima. See väljendub nii indiviidi kui kollektiivse mälu tasandil. Nn traumakirjanduse kaudu saab need esile tuua, nii ilmneb ka tugev side isikliku kogemuse ja kollektiivse kogemuse vahel. Eesti kultuuris nt oli kollektiivne mälu represseeritud nõukogude perioodil (nt ei tohtinud rääkida 1940.
Lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik ,,Maria Siberimaal", Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat ,,Minge üles mägedele", ,,Harala elulood"). Eesti kirjandusest leiame uutmoodi ajaloolist proosat juba nõukogude okupatsiooni lõpuaegadest ja 1990. aastatest, mil lähimineviku traagilisi aastaid hakati ümber kirjutama tsensuuri kontrollita. Raimond Kaugver ,,Kirjad laagrist", Arvo Valton ,,Masendus ja lootus". 2. Mineviku traumakogemuse analüüs indiviidi tasandil (Ene Mihkelsoni traagiline lapsepõlv ,,Ahasveeruse uni" ja ,,Katkuhaud" (psühholoogiliselt väga intensiivsemalt kujutatud sõja järgseid valikuid ja valu. Traumakirjandusele omasest puruneva perekonna kujundist lähtuvalt tõstatakse metsavenna loo raames üles lähiajalugu puudutavad mahavaikitud küsimused. Reeturi ja kangelase motiivi kasutamine näitab ametliku ajaloopildi
annaabi.ee 
