katkemisega. Nt moodsa maailma kokkupõrge traditsioonilise eluvaatega 20. sajandi vältel (naisõiguslus, tehnoloogia kiire areng jms). Mõned katkestused on traagilised (sõda, genotsiid, pagulus), mis jätavad mällu traumakogemuse. Suhe minevikku võib olla traumaatiline. Need kogemused eksisteerivad alateadvuses, psühhika ei suuda nendega toime tulla, samas mälestus neist sündmustest jääb häirima. See väljendub nii indiviidi kui kollektiivse mälu tasandil. Nn traumakirjanduse kaudu saab need esile tuua, nii ilmneb ka tugev side isikliku kogemuse ja kollektiivse kogemuse vahel. Eesti kultuuris nt oli kollektiivne mälu represseeritud nõukogude perioodil (nt ei tohtinud rääkida 1940. aastate sündmustest, küüditamistest jms). 1 lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik „Maria Siberimaal”, Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat „Minge üles mägedele”)
aitavad indiviidi ennast mõtestada. Kuid traditsiooni on võimalik ka ümber kujundada või katkestatakse traditsioon nt moodsa maailma nähtuste poolt (tehnoloogia laialdane levik jms). Seda toimimist näeb läbi 20.saj. Nende tegurite hulka kuuluvad ka traagilised minevikusündmused (katastroofid, sõjad, kultuurivahetus jms). Teatud juhtudel on neist katkestustest keelatud rääkida või raske rääkida. Nt oli kollektiivne mälu represseeritud nõukogude perioodil. Traumakirjanduse kaudu saab isikliku kogemuse ja kollektiivse kogemuse vahelised suhted esile tuua. Tekstide aluseks tõestisündinud lood, isiklikud mälestused või arhiivimaterjal. 4. Kaugema ajaloo kujutamine nüüdiskirjanduses (Meelis Friedenthal ,,Mesilased", Tiit Aleksejevi ristisõja-romaanid, Indrek Hargla Melchiori-lood) Ajalugu ja jutustamine 21. saj kirjanduses: Eemaldumine postmodernistlikust suhtest minevikku, mis väljendub selles, et ajalugu on narratiiv. Otsitakse võimalust ületada "lõhe"
annaabi.ee 
