"transtsendentaalfilosoofiat" - 1 õppematerjal

Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa

ruumis ja ajas. Jumal kaeb tegelikkust mitte nii, nagu see nähtub ruumis ja ajas, vaid nii, nagu see on igavikulisena. Kuna aga jumala intellektuaalne kaemus näeb asju nii, nagu nad tõeliselt on, ei saa ruum ja aeg olla asjade endi vormid; vastasel korral peaks ka jumal kaema asju ajas ja ruumis. Seega tuleb järeldada, et ruumi ja aega ei tohi käsitleda asjade endi juurde kuuluvatena, vaid neid tuleb pidada asjade endi suhtes “ideaalseteks”. Seetõttu nimetab Kant oma transtsendentaalfilosoofiat ka “transtsendentaalseks idealismiks”. Too mõiste ei tohi aga eksitada: üksnes “asjade iseendis” suhtes on ruum ja aeg ideaalsed, meie jaoks, kes me kaeme asju paratamatult ruumi ja aja vormis, on nad reaalsed. “Transtsendentaalne idealist” saab seetõttu, nagu Kant ütleb, olla ühtlasi “empiiriline realist” (A 370). Vt. “Prolegomena …” § 10, 12, märkus I. Kanti vastuväited oma positsiooni kriitikale. Vt. “Prolegomena …” lk. 46-55.