1.2 Sekundaarradar Seknudaarradar (SSR) on seiresüsteem, mis kasutab maapealseid saatjaid/vastuvõtjaid ja õhusõidukite transpondereid. (MKM, 2015) Vastupidiselt primaarradarile, sekundaarradaril on vajalik õhusõiduki pardal olev transponder reziimi A/C. Sekundaarradaril on maa pealne antenn, kus on ka pidevalt ringlev osa. Sekundaarradar saadab välja energialaineid, mis õhusõiduk ,,võtab vastu" ja saadab tagasi vastuse, kus on 4-kohaline transponderi kood ja õhusõiduki asukoht. Reziimi C korral saadab õhusõiduki transponder peale 4-kohalise koodi ka kõrguse, mis võetakse baromeetrilt rõhu järgi. (Boccaccio, 2012) Sekundaarradarid edastavad sagedusi 1030MHz, mille võtavad vastu õhusõidukid, milles on installeeritud vasuvõtjad, mis vastavad 1090 MHz. Seejuures, sekundaarradar ei sõltu transponderist, et määrata õhusõiduki positsioni. SSR selgitab selle ise välja,
iga 3 sekundi järel, siis transponderiga saab seda aega muuta kuni suhtearvuni signaal ühe sekundi kohta või signaal iga minuti järel. Üheks suuremaks probleemiks radarite kasutamisel on laevade automaatne identifitseerimine. Radaritega toimub identifitseerimine suusõnaliselt, millega suureneb vigade tekkimise oht. Seepärast leiab järjest rohkem tunnustust transponderiga "toetatud" GPS-idel põhinevad süsteemid. GPS-idelt ja laeva kontrollprotsessorilt tulev info edastatakse transponderi ja raadio abil kaldajaamale, kust siis info kuvatakse ekraanile. Saadud infot võidakse edastada ka teistele osapooltele (nt. laevadele). Peamine põhjus, miks on järjest rohkem hakatud kasutama viimati mainitud VTS- süsteeme, on täpsuses. Kuigi visuaalselt on VTS-süsteemi operaatorile need kaks süsteemi vähe erinevad, sest transponderiga "toetatud" GPS-süsteemil on teave ekraanile kuvatud samasugusel viisil nagu seda on radaritel põhinevad seiresüsteemid. Kuid
annaabi.ee 
