Eestlaste väljaränne 19. sjanadil - 20. sajandi algul
Euroopa keskmisele üsna ligilähedane
oli Eesti rahvaarvu kasvutempo. 1850-1914 kasvas Eesti rahvaarv ca 730 000-lt 1 157
000-le ehk 1,58 korda.
Veelgi suurem kui üldine rahvaarvu kasv, mis sisaldab endas nii sündide-surmade kui ka
rände bilanssi, oli rahvastiku loomulik juurdekasv, mida me siin ei käsitle. Loomulikku
iivet absorbeeris väga olulisel moel väljaränne, millel pole Euroopa jaoks olnud kunagi
nii suurt tähtsust kui 1840-1914 vahel. Tänu transkontinentaalsele rändele oli
rändebilanss negatiivne. Valdavalt üle ookeani, esijoones Ameerikasse suundunud ränne
on ka suhteliselt hästi registreeritud, kuna euroopasisene ränne, mis suurte riikide puhul
jäi suuresti riigi piiridesse, on raskesti jälgitav. Kui palju inimesi sisemaise rände näol
oma elukohta vahetas, kas alaliselt või ajutiselt, on üsna raske ja olenevalt riigisisesest
asjaajamiskorrast ja allikate säilumisest kohati ka võimatu kindlaks teha.