Eestlaste väljaränne 19. sjanadil - 20. sajandi algul
aasta paiku vahetas tõenäoliselt
kolmandik kuni pool tollal Euroopas elanud 400 miljonist inimesest vähemalt üks kord
elus oma elukohta.
Ehkki Euroopas esines ulatuslikult ka üle riigipiiride ulatuvat regionaalset rännet, nagu
näiteks iirlaste ränne Inglismaale (1840-1914 rändas ligi 5 miljonit iirlast
Suurbritanniasse, s.o. pea sama palju kui venelasi Siberisse) või hooajatööliste ränne
Venemaalt (eriti Poola ja Leedu alalt) Saksamaale, jäi see transkontinentaalse rände
varju. Kui 1800-1840 lahkus Euroopast üle ookeani ca 1,5 miljonit inimest, siis 1840-
1914 siirdus uude ilma üle 50 miljoni eurooplase. Kui 1800. aastal elas väljaspool
Euroopat ja Siberit ca 4% euroopaliku päritoluga inimest, siis 1914. aastaks oli selliseid
juba 21%. Emigreerumine suurenes järsult 1840. aastate teisest poolest, saades kiirenduse
kolmest peamisest tõuke-tõmbejõust: 1) Iiri nälg 1845. aasta järel ja samaaegne
agraarkriis Kesk-Euroopas; 2) 1848./49