Mitmekeelne oskussuhtlus
selt ainuvaldav, leidub vastupidist arvamust: võrreldes tõlkekirjanduse
hulgas hästikirjutatud ilukirjandusteoseid (st selliseid, kus tõlkija on
käitunud autorisarnaselt) originaalteoste imitatsioonidega, eelistab
Anthea Bell esimesi, väljendades sümpaatiat kirjastajate sooviga mitte
jääda raamatuga liiga suurde kahjumisse (2006: 65). Ka Bassnett
väljendab arusaamatust, miks on tõlkimist ja kirjutamist hakatud
erinevateks tegevusteks pidama (Bassnett 2006).
Transkodeerimise eelistamist loomulikule suhtlusele on Gross
nimetanud tõlkijate professionaalseks alaväärsuskompleksiks (2003:
83), piirdudes küll üksnes lühida üldsõnalise soovitusega sellest hoiduda
ja pakkumata alternatiivset retsepti. Kiraly (2000) on tõlkijate ene-
seteadvuse parandamise seadnud üheks oma sotsiokonstruktivistliku
tõlkijakoolituse kesksetest eesmärkidest. Need lähenemised ei pea
lähteteksti lingvistilist teisendamist seega üldse tõlkimiseks.