pragmaatikani ja seejärel sihtkeelse teksti kodeerimisest tasemete vastupidises järjekorras. Neist kahest toetavad horisontaalset pea kõik tõlketeaduse suunad, järgnevate eranditega. Pariisi koolkond (Seleskovitch ja Lederer 1984, Lederer 2003) on alates 1960ndate lõpust rääkinud interpreteerivast tõlkimisest, rõhutades sealjuures lähteteksti instrumentaalsust ja tõlkija staatust suhtluse täieõigusliku osalisena. Interpreteeriva tõlkimise vastand on transkodeerimine – lähteteksti lingvistiline teisendamine sihttekstiks. Kaks liiki tõlkimist 173 Juliane House’i (1997, 2001) analoogne jaotus on ilmsete (overt) ja varjatud (covert) tõlgete vahel. Esimeste puhul on ilmne nende tõlkestaatus, nad on metatekstid teiste tekstide kohta. Varjatud tõlked toimivad iseseisvate tekstidena, olenemata oma võimalikust seosest ühe või mitme muukeelse originaaliga. Christiane Nordi (1997) jaotus on
annaabi.ee 
