Rumeenia
ojadena. Juba hämardus, kui suur buss järelkäruga
vaevaga läbi kitsaste külatänavate pressis. Telkimispaika
otsisime lausa ekstreemtingimustes- ühel pool kaljusein,
teisel mäslev mägioja.Teede ristmikul jõe ja kaljuaheliku vahel õnnestus buss ringi
keerata ja iga telkkond otsis endale enam-vähem laugja lapikese. Kividega külvatud
nõlvakesel toitusime lampide ja lõkke valgusel. Meil, transilvaanlastel- Velli ja Neeme
grupil oli see viimane õhtu bussiseltskonnana. Kuidagi iseenesest sigines grokk
tassidesse, inimesed lõkke ümber ja taskulambi valgel igipõlised eesti laulud
huultele.Võtsime läbi kõik lauliku laulud,lorilauludest matkalaulude ja nostalgiliste
viisideni, ümberringi pimedas öös mägijõe kohin, tumedad kõrguvad kaljuseinad ja
taevalaotuses lummavad tähed, hinges heldimus,ärevus ja pisuke hirm. Kui lähedal oli
päike , kui kaugel aed
annaabi.ee 
