V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Kürie eleison,» kordas rahvahulk ja see ümin kandus üle peade nagu mere kohin.
«Amen,» ütles ülemdiakon.
Ta käänas selja süüaluse poole, ta pea langes rinnale, ta pani käed kokku ja liitus teiste
preestritega. Hetk hiljem kadus ta ühes risti, küünalde ja kirikukuu-bedega katedraali
hämara võlvistiku alla. Koorile liginedes nõrgenes aegapidi ta hääl, mis laulis seda
ahastuslaulu:
«Omnes gurgites tui et fluctus tui super me transie-runt.» 2
Samal ajal hääbusid peakiriku sammaste vahel vähehaaval ka kirikuteenrite hellebardide
rautatud varte kolksatused vastu põrandat ja need olid nagu tornikella haamri viimsed löögid
hukkamõistetule.
Läbi lahtijäänud uste võis rahvas näha tühja, mahajäetud, pimedat ja hääletut leinas
kirikut.
Hukkamõistetu püsis liikumatult oma kohal, oodates, mis temaga edasi sünnib, üks
keppidega seersantidest pööras sellele magister Charmolue tähelepanu, kes kogu kirjeldatud