Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine
(universaal) eksisteeriks puhta idee, olemuse või vormina ka väljapool meie kogemust. Occam uskus,
et me võime usaldada oma meeli selles osas, milline maailm tegelikult on; et me võime maailma
läbi vahetu kogemuse tundma õppida ning ei pea muretsema selle pärast, mis jääb meie
kogemusest väljapoole.
Seega muutis Occam teadmiste olemust puudutava küsimuse metafüüsilisest probleemist
psühholoogiliseks probleemiks. Ta ei keskendunud transendentaalsele reaalsusele, mida oleks
võimalik mõista ainult läbi abstraktse arutluse või intensiivse introspektsiooni. Tema jaoks oli küsimus
selles, kuidas teadvus kogemusi klassifitseerib, ning tema vastus sellele oli, et me reageerime
harjumuspäraselt sarnastele objektidele sarnasel viisil. Me näiteks kasutame terminit naine persooni
kohta, kellel on piisavalt ühist kõigi nende persoonidega, keda me veel naiseks kutsume.
Occami filosoofia märkis skolastika lõppu
annaabi.ee 
