Füsioloogia
ärritaja toimeaega laialdaselt varieerida.
Erutuvate kudede labiilsus erutuvate kudede funktsionaalne liikuvus. Seda mõistet kasutatakse
erutusprotsessi leviku kiiruse iseloomustamiseks. Mõiste võttis kasutusele teadlane Nikolai Vvedenski
1892.a. Labiilsus pole püsiv nähtus. Labiilsust määratakse tavaliselt rütmiliste elektriärrituste
maksimaalse sagedusega, millele kude on võimeline erutusega ilma ärrituse rütmi tranformatsioonita,
s.o sagedusega, kus ärritusimpulsside ja vastureaktsioonide arv on veel võrdne.Ärritussageduse
optimum ärritussagedus, mis kutsub esile maksimaalse efekti, n: skeletilihasel maksimaalse
tugevusega kontraktsiooni. - pessimum ärritussageduse jätkuval suurendamisel lihaskontraktsioon
nõrgeneb ja lõpuks lihas lõtvub. N: Vvedenski näitas, et erutuv kude on suuteline mingis ajaühikus
vastu võtma teatava arvu rütmilisi ärritusi ja vastusena tekib koes niisama palju erutuslaineid.
annaabi.ee 
