E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
rootslased aeg-ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisid.
Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli
ratsanikku,
kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmanähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum
oli üks nende seast, kelle jumekas, .paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja
kihvadega ' võidu läikis. See noorsand ei andnud oma toredale täkule silmapilkugi rahu,
lobises
ja tralvurrudega.
(Toim.)
231
litas vahetpidamata, heitis väga rohkesti nalja ja naeris ise kõige valjemini oma nalja üle.
Tema nägu oli selle parandamata kergemeele peegel, mis Liivi orduriigi mõisnikke ja
kodanikke hirmsa sõja hädasid unustama ja venelasi sagedasti imestama pani. Vana orduriik
oli
vene löökide all lagunenud, lugematu hulk inimesi tapetud, mõisad ja külad hävitatud,
tuleviku taevas süsimusta kõuepilvega kaetud -- sellest kõigest hoolimata elati kindlates
linnades priskest