E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Mönnikhuseni kõikumatu tahtmine. Piduliste arv oli linnas veel palju suurem kui Kuimetsas,
sest linn kubises mõisnikkudest. Vaevalt suutis linna suur gildimaja kõiki kutsutud võõraid
mahutada. Rüütlid, nende naised ja hobused olid toredasti ehitud, olgu küll, et ehted enamasti
põlatud kodanike käest laenatud olid. Vaesuse tunne ei seganud kellegi pidurõõmu: kuulus
liivi
kergemeel ajas viimast korda õisi. Viin ja õlu peletasid mured kaugele, mehed hooplesid ja
trallitasid, naised peksid keelt ja heitsid võrkusid välja nagu kõige sügavama rahu ajal. Kõigist
pulmalistest ei võtnud üksainuke üldisest pidurõõmust nähtavat osa, ja see oli -- pruut ise.
Agnes
oli tuim ja tumm, ta näovärv lumivalge, peaaegu läbipaistev, jooned otsekui kiviks tardunud,
huulte ümber seisis muutumata naeratus, nagu seda inimeste juures nähakse, kes naeratades
surnud. Võõraste nali, mis igakord kõige peenem ei olnud, ei kihutanud pruudile kordagi puna