Metsade sääst
korduvalt ettepanekuid piirata ale- ja kütisepõletamist, vähendada valgustuspeergude kasutamist talurahva
poolt, jätta puust soosildade ja pakkteede, alusmüürita hoonete, laud ja puukoorkatuste ehitamine, asendada
puuaiad kiviaedade, hekkide ja kraavidega, lõpetada noorte kaskede raiumine suvistepühaks ja jaanipäevaks.
Kuid oluliste tulemusteta.
Alles 19.sajandi alguse talurahvaseadus ja senati ukaas 1836.a. seab sisse trahvinormid mõisniku loata
metsamaterjali ostjale ja müüjale, mis tähendas talupojale senise vaba metsakasutuse lõpetamist. Ühtlasi
hakkas talurahva seas levima metsavargus, mida tihti ei peetudki varguseks, vaid pigem julgustükiks või siis
protestimärgiks oma kunagiste õiguste äravõtmise eest. Selgelt eristusid metsarikkamad ja vähemintensiivselt
kasutatavad piirkonnad, arenesid välja külad ja piirkonnad, kust teatud liiki puidutoodang tuli ning tõusid
küttepuude hinnad linnades.