Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ja neid võta nagu tahad, kas
portsjon või pool, terve -- kakskümmend, pool -- kaksteist. Mina võtan ikka terve. Sina tee
proovi poolega. Ainult kaksteist, leib juure arvatud. Mul üksi nagu piinlik süüa, kui teine vahib
vesise suuga."
Indrekul suu hakkas tõepoolest vett jooksma, kui ta nägi, missuguse isuga Tigapuu sõi. Ometi
vastas ta:
,,Ei, ma ei tahaks midagi."
,,Klaas teed ikkagi, kuis siis muidu laua ääres istuda, laual ju laua õigus nagu trahteriski. Oled
kord istund, siis telli, iseasi, kui püsti seisad. Telli mis tahes, aga tellima pead; sest selleks ongi
need lauad siia pandud, mitte et nende ääres istuda ja juttu ajada. Siin pole see, mis maal
metsas või mättal; siin peab ka istumise eest maksma, nõnda on linna seadus."
Ja ilma et Tigapuu Indreku arvamist oleks oodanud, hüüdis ta suuga, mis leiba, liha ja kapsaid
täis tuubitud, üle õla perenaise poole: ,,Üks tee!" Tüdruku kohta, kes teeklaasi lauale pani, ütles