Tammsaare ja Gailit elulugu
), isegi proua Malmberg,
peaaegu kõik. Kuid kust tuleb siis Indreku, selle statisti nukrus kogu selle jantliku kõnelemise
keskel? Tühjuse- ja tühisusetundest? Kas mitte ka mõnel teisel, näiteks õpetaja Slopasevil
Puskini juubeli puhul? Isegi vahest Maurusel endal, kui ta hardub? Kas mitte isegi suurimate
mõtteveidruste tipud pole siin sageli meeleheitlikkuseni kurvad? Teose meeleolu kõigub
suurima lõbususe ja suurima nukruse vahel, ja seetõttu seguneb paljudessegi kohtadesse
tragikoomilisuse tunnet (lahtilastud õpetaja Schulz'i targutused isamaast, Miralda jutt
Õnnistegijast, kes Mauruse ühes poistega paradiisi kutsuks, Slopasevi härdumine kõnelustes
Puskinist jm.). Traagilise tipule aga jõuab meeleolu Indreku metsas uitlemise loos pärast
Miralda surma. Isegi see teos on seega segatüüpi, niihästi mis puutub koomilise ja traagilise
vaheldusse, kui ka koomilise enda mitmesuguseisse varjundeisse. Soodsalt häälestatud lugeja
annaabi.ee 
