Eesti kirjandus II kevad
Varem tundus, et
laulutekst on midagi tühisemat ja tõeline luule on ikka kirjalik luule. Kõvad
roppused tulevad luulesse, kuid nad ei pääse trükki ja jäävad kuhugi
käsikirjadesse ja suulistesse vormidesse ringlema.
Ametlikult on luules mitmed varasemad autorid aga eriti selgelt ja kiirelt
jõuavad kohale Doris Kareva (s. 1958) ja Ene Mihkelson.
Kareva ja Vallisoo puhul torkab silma, et nad tulevad väga klassikalises
stiilis. Nad on väga traditsioonitundlikud autorid.
Doris Kareva (s. 1958)
1978 Päevapildid
1980 Ööpildid
1981 Puudutus
1983 Salateadvus
1986 Vari ja viiv
o 1991 Armuaeg
1992 Maailma asemel
1997 Hingring
2002 Mandragora
2005 Aja kuju
o 2008 Deka
2012 Olematuse aiad
Piiri võiks tõmmata 80ndate ja 90ndate vahele. On üsna tõenäoline, et
Kareva on elusolevatest luuletajates kõige loetum autor. Üldjuhul luule ei