Pidadest tähtsaks mõistuse täiust, sest mõistus on oluline ja igavene, seda tuleb arendada, täiendada. Üksi oma jõuga ei suuda inimene täiusklikku õnne saavutada, ligimest tuleb aidata, hoolivust üles näidata. Oluliseks pidas ta veel inimese enda juuri, mis on tähtsad, sest ilma juurteta me pole keegi. Ta uskus, et inimese vaim on surematu ja igavene, mis jätab maise keha hauda maha ja jätkab olemasolemist hauataguses elus. Kiriku ja selle traditioonidesse suhtus ta teistmoodi kui teised kirjamehed. Usuteadlased polnud talle meeltmööda ja samuti ei mõistnud ta pimedaid. Petersoni arvates peab inimene elus olema vähenõudlik, ei tohi lasta enda meeli rikkuda tühjast tähjast, mida vähemaga me lepime, seda õnnelikumad me oleme, sest üle enese võimete ei saagi hüpata. Peterson mõistab hukka igasuguse tantsu õppimise, moodsad riided, viisakad kombed, tal ei olnud sellisteks asjadeks aega raista.
Uued ideed toodi sisse Prantsusmaale Voltaire`i ja entsüklopedistide poolt, kus need arenesid ning süvenesid ja levisid laiemais rahvakihtides, mida omalt poolt soodusta ka prantsuse kirjandus oma klassikalise selguse ja veetleva vaimukusega. Prantsusmaalt levis valgustusfilosoofia teistesse Euroopa maadesse. Valgustusajastu vaimsus Inimese mõistus oli saanud teadlikuks oma võimeist, mille alusel oli tekkinud suur usaldus mõistuse vastu. Kõigisse autoriteetidesse ja traditioonidesse suhtuti eitavalt. Nende asemele astus mõistuse autoriteet. Mõistus nõudis õigust kaasa rääkida kõigi mõtte- ja eluküsimuste lahendamisel vabalt ja otsustavalt. Ajalooliselt kujunenud vaateid ja eluvorme hinnati eksimatuks peetava mõistuse seisukohalt. Tekkis terav opositsioon ancien régime- vana korra vastu, mis baseerus individuaalse vabaduse ja sotsiaalse võrdsuse eitamisel. Uskudes looduse
annaabi.ee 
