Samal ajal, keskööl vastu 6.augustit, asus Saaremaa kaguservalt Kõiguste sadamast Ruhnu poole teele salk laevu dessandiga. ,,Eesti rahva kannatuste aasta'' nimetab selle operatsioonis osalenud laevade arvuks 15, tolleaegse Nõukogude poole sõjategude heroiseerija Juri Vinogradov nimetab oma eesti keeleski ilmunud raamatud ,,Mürskudest küntud saarte kroonika'' esialgu vaid 8 laeva-traaler, liikuvpraam, kaks puksiiri ja neli kaatrit, aga hiljem vilksatab tal tekstis, et tegelikult oli nii traalereid kui ka praame mitu. Kui palju just, sellest ta targu vaikib. Ruhnu hõivamise plaani töötas BPR-i ülema kindral Jelissejevi käsul välja tema staabiülem alampolkovnik A.Ohtinski ja selle plaani järgi olid laevadele asunud laskurrood, inseneriväe- ja sapöörirühm ning osa Saaremaal tegutsevast, tõenäoliselt suurelt osalt eestlastest koosnevast 12.hävituspataljonist. Hiljem pidi Ruhnule toimetama ja kolmest 130- mm kahurist koosnev rannapatarei
(Eesti Diviisi struktuur 1998, 18). 30. septembril 1944 pandi mehed Kuressaares laevale ,,RO- 1" kui 1500 ,,eesti mahajäänut" (estn. Versprengte) ja saadeti Danzigi (BA MA, RM 45-I/246; BA MA, RM 45-I/247). Väiksem osa oli neist ,,pitkapoistena" Mandri-Eestisse jäänud. Septembri alguseks oli saarte kaitse pandud 9. mere-julgestusdiviisile, mille staap eesotsas fregatikapten Adalbert von Blanciga asus Vindavis (Ventspilsis). Diviisi koosseisus oli traalereid, miiniveeskjaid, valvelaevu ja -kaatreid, suurtükipraame, allveelaevahävitajaid ja dessantlaev. Nende ülesanne olnuks sakslaste Eestisse kotti jäämise korral tagada üksuste evakueerimine saartele ja sealt edasi tagalasse (Melzer 1960, 58 jj.). Saarte pikemaajaline kaitsmine ei olnud esialgu päevakorral. Seda peeti vajalikuks kuni Saksa vägede ümberpaiknemise lõpuni Riia all. Punaarmee rünnakute tõrjumiseks ei olnud saartel aga mingeid üksusi. 9
annaabi.ee 
