Fjodor Mihhailovitš Dostohevski
unelma ja põlevselge tõelisuse vahel asub tema maailm. Igal pool ulatub ta isiklik probleem
inimkonna lahendamatu probleemini. St. elamist seespoolsusele.
Seespoolse elamuseta pole Dostojevskit olemas. Kui saatus ta kõrgele tõstab, siis üksnes
selleks, et teda tõugata veelgi sügavamasse kuristikku, et õpetada talle ekstaasi ja meeleheidet
kogu laiust. Iial ei kaitse ta end oma saatuse vastu, iial ei tõsta ta rusikat püsti. Ta tundis
saatusliku käe pühadust, oma saatuse traagilisviljakat mõtet. Ta kannatustest võrsub
armastus kannatuse vastu.
II
Ta oli vaimustatud inimesest seda mitte välja näidates, olles oma loomust pelglik ja kinnine.
Rahahäda sunnib teda astuma sõjaväkke, kuid ka sellega ei suutnud ta ennast kindlustada.
Naasnud sõjaväest hakkab tõlkima ja samal ajal kirjutas ta oma esimest romaani pealkirjaga
,,Vaesed inimesed". See tõi talle kuulsust üle kogu Venemaa. Üks kriitikutest isegi ütles: ,,Kas
te saate aru, mis te olete üldse loonud