Essee aines "ettevotlus" Peep Vain Minu üheks eeskujuks on Peep Vain, sündinud 16.aprillil 1968.aastal, kes on koolitaja ja ettevõtja. Aasta enne sõjaväkke minekut astus ta TPIsse raadiotehnika kateedrisse. See oli inseneri-erialadest kõige prestiižsem, aga erilist soovi tulevikus sellel alal töötada ei olnud. Seejärel läks ta sõjaväkke, kus tal oli aega mõelda, mida ta tahab tegelikult tulevikus teha. Nõukogude ajal oli äri ja äriajamine midagi negatiivset ning seega tahtis ta majandust Rootsi õppima minna, aga kuna pärast nõukogude sõjaväes teenimist oli sobimatu välismaale minna, siis astus ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonda.
vastu ja me taotlesime luba isa juurde minekuks. KaugIdas töötasid laagrite ümber vabanenud vangid, seal olid kullakaevandused, mingid tööstused, elu oli natuke jõukam, toitu oli rohkem, toimisid KaugPõhja lisatasud. Isa oli sinna koos teiste eestlastega maja ehitanud, uusaastaööl 1954 jõudsime kohale, kevadel lõpetasin Sussumanis keskkooli. Said tänu säravale koolilõpetamisele kuidagi seadusevastaselt juba 1954. aastal Eestisse tagasi, kus õnnestus end TPIsse mäeinseneri eriala õppima sokutada. Kuid tegelikult tahtsid sa saada vist psühholoogiks või arstiks? Seda ma ei julge nii kindlalt tagantjärele öelda, eks lapsel käis ju igasuguseid tahtmisi peast läbi. Aga see äratulek oli õnnelik juhus. KaugPõhja polnud perekondi välja saadetud; kui ma keskkooli lõpetasin, anti mulle pass kätte, see oli viga, mis aga selgus alles pärast, kui mind sinna tagasi hakati nõudma. Ent ma olin Tallinnas juba ülikooli
annaabi.ee 
