lehestiku ja ümbritseva niiduga, katus must- tõrvatud muidugi, kooskõlas kuuskede tüvedega ja aknaraamid valged- kooskõlas valgete kasetüvedega. Irma tahtis kangesti, et Rudolf ta kabinetti viiks, niisiis mindi üheskoos kuhugi lokaali, kus söödi ja joodi, hiljem suunduti aga kohta, kus ainult joodi. Seal sättis Rudolf kellegi Pobi Irma kõrvale ja ise askeldas teistega, ta tahtis naist rikkuda. Seal oli veel keegi proua Kõrendik, ühes tüsedama mehega, keda hüüti Totoks, peale selle oli veel üks noormees ja üks daam ning lõpuks keegi keskealine härra kusagilt ministeeriumist. Seal oli ka Irmale tuttav preili Sinimets. Lõpuks muutus asi selliseks, et Pobi tikkus Irmale niiviisi ligi, et Irma Rudolfit appi pidi karjuma. Nüüd mindi koos koju ära ja oldi koos nagu kaks turteltuvi. Oli imeline kevadepäev. Tuul oli küll viluvõitu aga helesinine taevas tundus soojana. Liikusid ainult üksikud pilved. Metsatukad rõkkasid linnulaulust
jäänud. Nüüd alustas orkester mängu ja Bobby serveeris suppi. Supp oli nagu mingi hall vedelik ja maitsetu. Mees märkas ka et Bobby sõrmeküüned olid mustad. Teisest lauast nõudis aga proua Randall supi kõrvale ka veini Bobbylt. Mehel tekkis nüüd huvi kõrvallaua vastu. Teises lauas istusid proua ja härra Randall. Nad tulid mehe lauda ja härra Randall ehk Rolf ja proua Randalli nimi oli tegelikult Erna aga ta palus sõpradel kutsuda ennast Totoks. Toto võttis nüüd mehe käe tugevalt enda kätte ja vaatas mehe käejooni, ta tahtis mehele ennustada, sest ta käe jooned olid nii huvitavad ja elujoon samuti, aga mees ei lasknud midagi oma käepealt ennustada. Nüüd tõusid kõik püsti ja mehe kõrval olnud vaikne lauanaaber puudutas meest õlast ja ütles et siin kõrval on üks väike tuba kus nad saaksid segamatult rääkida. Mees läkski naisega tuppa ja see tuba oli tõepoolest väike, seal oli vaevalt ruumigi kahele inimesele
annaabi.ee 
