NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
ühiskonnas, näitab milline on selle ühiskonna mentaliteet. Teatritegijatel, eelkõige
näitlejatel, on olnud läbi ajaloo ambivalentne roll, samaaegselt nii ihaldatud kui
põlatud staatus.
Tiiu Kreegipuu on oma magistritöös, milles analüüsis muu hulgas kultuuripoliitika
rakendamist Eesti NSV-s aastail 1944–1954, jõudnud järeldusele, et partei ei
suutnud seatud lõppeesmärki − kultuuri propagandavahendiks muutmist – täiel
määral realiseerida ka Nõukogude režiimi kõige totalitaarsemal perioodil
Kultuurialaseid seadusandlikke regulatsioone andsid välja ENSV Ülemnõukogu ja
Presiidium ning EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu. Vaadeldes
Nõukogude süsteemi lagunemisele eelnenud perioodi kultuuri puudutavaid
regulatsioone, ei saa neis enne 1988. a. täheldada mingeid märkimisväärseid
sisu-uuendusi. Kuigi 1987. a. EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu
määrustes on mingil määral juba kasutatud Gorbatšovi perestroika-