Hariduse areng kaasaegses Eestis (J.Dewey)
et õppimine toimub alati ja igas olukorras, see on protsess, mis ei lõppe kohustusliku
koolihariduse kättesaamisega. Elu on püsiv areng. See paneb aga koolid uude positsiooni-
kooli roll ei ole enam kasvatada noortest ühiskonna liikmeid vaid julgustada ja motiveerida
püsivaks liikumiseks.
Kui kaasaegse kooli roll on lapse igakülgse arengu toetamine, et tal oleks
maksimaalselt võimalik funktsioneerida meie ühiskonna liikmena, siis nõukogude
totalitaarpoliitilise süsteemi ideoloogia oli, et kõik teevad ühtemoodi ning õpetaja oli
autoriteet. Otsene suunamine koolist töökohtadele piiras loomingulisust, arengut ja
isetegevust. Ületulek on kestnud vaid 20 aastat ning kuna inimesed õpivad käitumismustreid
pigem peegeldamise ja matkimise teel ja 90ndate alguses ei suudetud hariduses kasutatavaid
õpimeetodeid niivõrd palju muuta, siis õpetavad käesoleval ajal koolides õpetajad, kes on
suures osas kasvanud üles nendes tingimustes