aastal. Film on tehtud Eduard Bornhöhe raamatu ,,Kuulsuse narrid" ainetel. Film räägib Jaan Tatikast, kes oli leiutaja ja Salomon Vesipruulist, kes oli kirjanik. Filmis oli küllaltki vähe tegevust, kuid igat tegevust oli näidatud hästi kaua. Mulle tundus see film igavana. Teos oli humoorikas ja seal tehti palju nalja, kuid mina kui uue aja inimene ei saanud neist naljadest aru. Naljad tundusid vanaaegsed ja minu arvates küllaltki totakad. Ma arvan, et vanema põlvkonna inimestele meeldib see film praeguseni ja pakub palju nalja.Filmis oli kasutatud kaameral peegeldamise effekti, mis poolitas pildi ja peegeldas seda teisele poole. Aastaid tagasi võis see olla uus ja huvitav, kuid tänapäeva tehnikaarengu juures on tundub see küllaltki nõme, sest selliseid asju enam ei tehta. Paljudes kohtades ei olnud näitlejate kõnest aru saada, kuna selle aja tehnika polnud piisavalt hea ja nad mängisid alkoholijoobes inimesi.
Sõbrad teda toetasid, ta saigi sõprade abil julgemaks. Nad kõik koolipoisid hoolisid üksteistest nagu vendadest. Näha oli kui mõni poiss teisele appi läks aga siis ise surma sai. Neil kõigil olid väga head suhted. 5. Filmi sõnum Eesti rahva ühtehoidmisest, vaprusest ja julgusest. Hoidkem ja tunnustagem Eestit sama moodi, nagu 100 aastat tagasi. 6. See on mu üks Eesti lemmikfilm. See on südamlik, armas, samas on selles ka natuke actionit. Meeldib kui vahel on totakad ja naljakad olukorrad, mis teeb selle veel mugavaks filmiks. Vahel tundus nagu mõni näitleja mängib natuke üle, kuid ega see väga häirinud. Lõpp kokkuvõttes on see tohutult hea film. Võiks öelda ja arvatavasti nii ongi, on see üks Eesti ajaloo õnnestuim ja parim film.
annaabi.ee 
