Artaud ja Mina
see kurjus ei paku meile enam hiljem pinget. Sest me oleme
näinud/tajunud enamat, totaalset mõrva totaalse sümbolina, mistõttu
mõrv elus ei ole enam (mõrvarile) pooltki nii rahuldust pakkuv, nii
nauditav, nii ihaldatav. Elu ise võib muutuda tühiseks, laialivalguvaks,
segaseks. Artaud arvas, et teatri lõpetamata sümbol/tegevus/akt,
lõpetamata, reaalselt toime panemata mõrv on midagi palju enamat, palju
võimsamat, palju totaalsemat.
Lõpetuseks lisan ka ühe (pikema) tsitaadi Artaud'lt, mis (teatri ja
ühiskonna suhet lahates) tänapäeval eriti relevantne näib.
"Sel ängistaval ning katastroofilisel ajastul, mil me elame, tunneme
pakilist vajadust teatri järele, mis ei jääks sündmustele alla, mis meis
sügavat vastukaja leiaks ning ajastu ebakindluse üle valitseks."
annaabi.ee 
