Eesti kirjanduse ajalugu I (vanem eesti kirjandus) vaheeksami vastused
kirjutasid ka algupäraseid tekste, mis levisid kogudustes käsikirjadena.
Vennastekoguduste negatiivseks jooneks on Eesti kultuuriloo seisukohalt peetud
liikumises esinenud vaenulikkust nii endise rahvausu (ohvrikohtade hävitamine) kui
ka ilmaliku elu vastu üldse, kaasa arvatud rahvakultuuri ilmingud. Põlguse ja
keeldude alla sattusid rahvalaulud ja muusika, rääkimata rahvatantsust, otsene
hävitamine sai osaks rahvariietele ja ehetele, torupillidele ja kanneldele.
Hernhuutlik kirjasõna
Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade
preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, koguduseliikmete vastastikusele
abistamisele ja õpetamisele, ,,hingehoiule", millega koosolekul käis kaasas
meeleliigutus (nutmine, värisemine jne.) Koguduse kokkutulekul oli tähtis osa laulul
ja liturgilisel jumalateenistusel. Aastal 1741 ilmunud lauluraamatus oli 1300 laulu,
hiljem juba 1350 (need nn
annaabi.ee 
