V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
algusest peale trepi kõrval ootas, musta kepikese liivakella poole. Piinameister
220
lõpetas peksmise. Ratas jäi seisma. Quasimodo silm avanes aegapidi.
Piitsutus oli lõppenud. Kaks vannutatud piinameistri sulast pesid kannataja verised õlad
puhtaks, määrisid neid mingi salviga, mis kõik haavad otsekohe kinni tõmbas, ja viskasid
taile selga kollase riidetüki, mis missa-kuube meenutas. Samal ajal laskis Pierrat Torterue
punased, verd täis imbunud piitsanöörid maa peale tühjaks tilkuda.
Quasimodo jaoks polnud veel kõik lõppenud. Tal jäi veel see tund häbipostis viibida, mida
meister Florian Barbedienne nii arukalt härra Robert d'Estouteville'i kohtuotsusele juurde oli
lisanud, -- kõik see oli kõige suuremaks auks Jean de Cumene'i vanale sõnademängule, mis
füsioloogiat psühholoogiaga ühendab: Surdus absurdus. 1
annaabi.ee 
