paljudel juutidel nendesse maadesse minna. Briti valitsus taganes juutidele antud lubadusest anda neile kodumaa (1917. aasta Balfouri deklaratsioonis sisaldunud väide). See asjaolu sulges ukse ka tuhandetele juutidele, kes taotlesid asüüli Palestiinas natside valitsusajal ja kohe pärast seda. Eriti tuleks meenutada Struma tragöödiat. Pärast seda, kui britid juutidele selja pöörasid, sai 1942. aastal põgenikke täis laev Mustas meres torpeedotabamuse. 769-st laeva pardal olnud juudi pagulasest jäi ellu ainult üks inimene. Kalk ükskõiksus Peale 2000 aastat kristlust on peaaegu igaühel selles kuritöös oma süü - kui peaaegu kogu maailma inimkond ei oleks olnud nii passiivne II maailmasõja eel, ei oleks Hitler saanud juute massiliselt hävitada. President Roosevelt kutsus 1938. aasta juulis kokku Evian-les-Bainesi konverentsi Prantsusmaal, et arutada seal Euroopa juutide saatust
Suurim õnnetus tabas neid, kes lahkusid Kuressaarest viimaste hulgas. 4. oktoobril, päev enne Punaarmee dessanti Muhust Saaremaale, lahkus Saksa laevadega veel 595 põgenikku. Pärast vahepeatust Vindavis (Ventspilsis) saadeti põgenikud kahel laeval edasi Gotenhafenisse (Gdyniasse). 7. oktoobril jõudis pärale ,,Nautik" 300 eestlasega. Teine laev ,,Nordstern" läks 6. oktoobril kell 10.15 Meemelist (Klaipedast) 50 miili läände kahe torpeedotabamuse järel paari minutiga põhja. Pardal oli olnud 310 eestlast, üldse päästeti 45 inimest (BA MA, RM 45-I/79, 436; BA MA, RM 45-I/247; Hintzer). Kui palju ja kes hukkunute seas saarlased olid, ei tea. Lahingud 1944 24. septembril 1944 vallutas Punaarmee Paldiski ja Haapsalu, õhtuks Mandri-Eestisse Saksa armee üksusi enam ei jäänud. Samal päeval oli Lihula, Kasari, Kullamaa ja Risti piirkonnas veel umbes 2000 eestlast, kes olid tegutsenud kapten Julius Made ja kontradmiral Johan Pitka
annaabi.ee 
