"tornitreppi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

nagu põrgu korsten otsas. Kaua oli ta sellesse asendisse tardunud, ta ei mõelnud enam midagi, ta oli murtud, tahtejõuetu, deemoni võimuses. Lõpuks toibus, ta veidi ja kavatses põgeneda üles torni oma ustava Quasimodo juurde. Ta tõusis püsti ja võttis palveraamatu juurest lambikese, et sellega teed valgustada, sest tal oli hirm. See oli patt, aga ta ei hoolinud enam nii tühistest asjadest. Aegapidi läks ta mööda tornitreppi üles, tundes salajas hirmu, mis kahtlemata edasi kandus ka neile harvadele kirikust möödujaile, kes nägid läbi torniavade, kuidas nii hilisel tunnil salapärane tuluke ikka kõrgemale tornitipu poole tõuseb. Äkki tundis ta jahedust näkku löövat: ta oli jõudnud ülemise galerii ukse ette. Õhk oli külm, taevas ujusid pilved, mille valged kuhjad üksteise otsa jooksid oma nurgelisi ääri purustades, mis meenutas varakevadist jääminekut. Kuusirp pilvede vahel oli nagu