V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
eos, esialgsesîuijus, leida ikka rooma basiilikat. Maapinnal asetub ta alati ühel ja samal
kujul. Ikka kaks löövi, mis teineteisest läbi lõikudes annavad risti, mille ülemine ümardatud
ots moodustab koori; ikka needsamad madalamad kõr-vallöövid ristikäikude jaoks kiriku
sisemuses või kabelite jaoks, külgkäigud, kuhu pealöövist pääseb sammaste vahelt. Sel
muutumatul alusel varieerub lõpmatult kabelite, portaalide, kellatornide, tornitippude arv,
nii kuidas seda tahab sajandi, rahva, kunsti fantaasia. Arvesse võttes kirikliku
jumalateenistuse reegleid, talitab ehituskunst edasi oma äranägemise järgi. Raidkujud,
aknad, rosetid, arabeskid, pitsid, kapiteelid, bareljeefid -- kõiki neid kombineerib ta
oma maitse ja seaduste järgi. Siit tuleneb selletaoliste ehituste imeteldav väline
mitmekesisus, mille all aga valitseb kindel kord ja ühtsus. Puu tüvi on muutmatu, võra aga
tujukas.
II. PARIIS LINNULENNULT