Keskaegne Eesti linn
"kivimaja otsaviiluga ees ja taga" ning 15. sajandiks oli Tallinna all-linn praktiliselt
üleni kivist. Keskaegne ehitiste põhimassiiv on säilinud tänaseni ja tüüpiline
vanalinna maja on hoolimata kõigist ümberehitustest, kinnistute liitmisest, viilude
likvideerimisest ja aknaavade ümbekujundamisest ikkagi hilisgooti elamu. Pealegi
leiab ka uusaegse fassaadi taga ikkagi gooti laetalasid, seinamaalinguid või
raiddetaile.Nii on Tallinna vanalinn, mille tihe tornistik, kõrge ringmüür ja maalilised
vallikraavid kujundavad linna üldpanoraami, üks meie suurimaid rahvuslikke rikkusi,
mis on jõudnud ka UNESCO Maailmapärandi (World Heritage List) nimekirja.
Keskaegne linnasüda on alati olnud elav organism ja igapäevane elukeskkond --
jäädes selleks, kuni tugevdatud kaitsevöö teda päriselt muuseumiks ei muuda.
Põhjus, miks vanalinn on säilinud, on proosaline. Olnuks Tallinn 19. sajandil jõukam,