V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kõmisev kell hakkas kiiremini võnkuma, ja
mida suuremaks ta hoog muutus, seda enam lõi Quasimodo silmades leegitsema
fosfortuluke. Lõpuks sai kell kätte oma täishoo; kogu torn värises: talad, vihmarennid, kivid,
kõik müdi-ses kaasa alates alusvaiastikust kuni ristlillikuteni tornitipus. Quasimodo kees siis
üle: ta jooksis siia-sinna, värises koos torniga pealaest jalatallani. Kütkeist pääsenud
märatsev kell näitas vaheldumisi kord ühele, kord teisele torniseinale oma pronkskurku,
kust välja paiskus tormihoog, mida võis neli penikoormat ringi kuulda. Quasimodo asus
8
3
selle avatud kurgu ette, ja kella käiku jälgides kükitas ta vahel maha, tõusis vahel jälle üles,
hingas endasse jalustrabavat õhku, vaatas mõnikord alla platsile, mis kakssada jalga allpool
rahvast kihas, vahel jälle päratu pikale vasktilale, mis vahetpidamata kõrvus ulgus. See oli
ainus keel, mida ta kuulis, ainus heli, mis häiris maailma vaikust.
146
annaabi.ee 
