V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kõigist neist maadest oli noor tütarlaps
kaasa toonud veidrate murrakute, võõramaiste laulude ja mõistete riismed, mis ta keelele
andsid niisama kirju kuju, nagu oli ta poolpariislikul, poolaafrikalikul riietusel. Elanikud
neis linnajagudes, kus ta käis, armastasid teda ta rõõmsa meele, ta kenaduse, ta elava
iseloomu, ta tantsude ja laulude pärast. Kogu linnas arvas ta ise ainult kaks isikut olevat, kes
teda vihkasid ja kellest ta alati hirmuga kõneles: üks oli Roland'i tornikongis olija,
patukahetseja eit, kes imelikul viisil vimma kandis kõigi mustlaste vastu ja kes vaest
tantsijannat
alati sajatas ja vandus, kui see ta aknaaugust mööda juhtus minema; teine üks
preester, kes vastu tulles alati tema poole pilkusid ja sõnu heitis, mis talle hirmu tegid.
Viimase asjaolu erutas väga ülemdiakonit, ilma et Gringoire seda erutust suurt tähele oleks
pannud; kaks kuud oli küllalt pikk aeg olnud, et muretul poeedil meelest lasta minna tolle