"tornikongis" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kõigist neist maadest oli noor tütarlaps kaasa toonud veidrate murrakute, võõramaiste laulude ja mõistete riismed, mis ta keelele andsid niisama kirju kuju, nagu oli ta poolpariislikul, poolaafrikalikul riietusel. Elanikud neis linnajagudes, kus ta käis, armastasid teda ta rõõmsa meele, ta kenaduse, ta elava iseloomu, ta tantsude ja laulude pärast. Kogu linnas arvas ta ise ainult kaks isikut olevat, kes teda vihkasid ja kellest ta alati hirmuga kõneles: üks oli Roland'i tornikongis olija, patukahetseja eit, kes imelikul viisil vimma kandis kõigi mustlaste vastu ja kes vaest tantsijannat alati sajatas ja vandus, kui see ta aknaaugust mööda juhtus minema; teine üks preester, kes vastu tulles alati tema poole pilkusid ja sõnu heitis, mis talle hirmu tegid. Viimase asjaolu erutas väga ülemdiakonit, ilma et Gringoire seda erutust suurt tähele oleks pannud; kaks kuud oli küllalt pikk aeg olnud, et muretul poeedil meelest lasta minna tolle