V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
näoga haiged alla vaatasid.
Lõpuks pidid hulgused järele andma. Väsimus, heade relvade puudumine, hirm,
kuningaväe äkiline kallaletung, musketituli akendest -- kõik see mõjus rusuvalt.
Pealetungijate ridadest läbi lüües panid nad plagama iga ilmakaare poole, jättes kirikuesisele
terved kuhjad laipu.
Kui Quasimodo, kes kogu aeg kaasa võitles, seda põgenemist nägi, langes ta põlvili ja
tõstis käed taeva poole. Siis aga jooksis ta rõõmust joobnuna, linnu tiivul üles
tornikambrisse, mille juurdepääsu ta nii mehiselt oli kaitsnud. Ainult üks mõte oli tal veel
peas: põlvitada selle ees, kelle ta teist korda oli päästnud.
Kui ta kambrisse astus, oli see tühi.
ÜHETEISTKÜMNES RAAMAT
1. VAIKE SUSSIKE
Sellal kui hulgused kirikut ründama asusid, magas Esmeralda,
Varsti aga äratas teda unest kiriku ümber alatasa kasvav sumin ja kitsekese mökitamine,
kes enne teda oli virgunud. Ta tõusis istukile, kuulatas, vaatas ringi, siis, hirmunud