V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
läiklesid. Siinseal paistsid mustad hangud inetute nägude kohal nagu sarved. Hämaralt
meenus talle, et on seda rahvahulka varem näinud. Kas polnud siin needsamad näod, kes
mõni kuu tagasi teda olid narride paavstiks ülendanud?
Ühes käes tõrvik, teises madjakas, astus keegi mees kivi otsa ja hakkas nähtavasti kõnet
pidama. Samal ajal tegi imelik malev mõningaid ümberpaigutusi, nagu seaks ta end kiriku
ümber korda. Quasimodo haaras maast laterna ja läks alla tornidevahelisele platvormile, et
kõike ligemalt silmitseda ja siis aru pidada kaitsevahendite üle.
Clopin Trouillefou, kes Jumalaema kiriku peaportaali ette oli saabunud, seadis tõepoolest
oma salga lahinguvalmis. Kuigi ta vastupanu ei oodanud, tahtis ta targa väepealikuna siiski
korda säilitada, et tarbe korral välja astuda öövalvurite või patrullide äkilise rünnaku
vastu. Ta oli oma väesalga niiviisi üles seadnud, et ülevalt või kaugemalt vaadates oleks
annaabi.ee 
