kapraliks. Kui plaan oli ära räägitud hakati liikuma. Mindi kiiresti ja ei seistud enne kui Kärstnas. Mehed ootasid suurt lahingut aga tundus nagu vaenlane oleks põgenenud. Põhja-Eesti oli juba vaenlastest tühi nüüd tuli veel Lõuna-Eesti tühjaks teha neist. Liiguti edasi aga Tõrva ei paistnud kusagilt. Keegi ei saanud enam aru kus nad viibivad. Kui oma maakuulaja mööda sõitis, küsiti kas Tõrva kaugel. Sellepeale naerdi vaid ja öeldi et Tõrva ammu möödas Helme kiriku torngi seljataga. Tõrvaski polnud punaseid enam olla. Marsiti kuni oli jõutud lõunaks Roobe mõisa alla. Seal hakkas pihta juba lahing. Punased olid täitsa paigas omadega ega plaaninud kusagile minna. Partisanid uurisid kas koolipoisid pealetungi taha ehk teha aga kapten ei lubanud. Järgmine kord kui partisanid seda uurisid võetu otsus vastu, et teine rühm läheb pealetungile. Niipea kui vaenlase kuulipilduja vaikis enne uut laadimist pistis Ahas koos oma rühmaga metsa poole jooksu
kapraliks. Kui plaan oli ära räägitud hakati liikuma. Mindi kiiresti ja ei seistud enne kui Kärstnas. Mehed ootasid suurt lahingut aga tundus nagu vaenlane oleks põgenenud. Põhja-Eesti oli juba vaenlastest tühi nüüd tuli veel Lõuna-Eesti tühjaks teha neist. Liiguti edasi aga Tõrva ei paistnud kusagilt. Keegi ei saanud enam aru kus nad viibivad. Kui oma maakuulaja mööda sõitis, küsiti kas Tõrva kaugel. Sellepeale naerdi vaid ja öeldi et Tõrva ammu möödas Helme kiriku torngi seljataga. Tõrvaski polnud punaseid enam olla. Marsiti kuni oli jõutud lõunaks Roobe mõisa alla. Seal hakkas pihta juba lahing. Punased olid täitsa paigas omadega ega plaaninud kusagile minna. Partisanid uurisid kas koolipoisid pealetungi taha ehk teha aga kapten ei lubanud. Järgmine kord kui partisanid seda uurisid võetu otsus vastu, et teine rühm läheb pealetungile. Niipea kui vaenlase kuulipilduja vaikis enne uut laadimist pistis Ahas koos oma rühmaga metsa poole jooksu
ehtne oli see kollane», ütleb Sauval, «et isegi enam kui saja aasta 103 jooksul pole see suutnud luituda.» Koorilaulja oleks arvanud, et püha paik on rüvetatud, ja oleks sealt ära põgenenud. Me ei peatu tuhandel muul barbaarsusel, vaid küsime üles katedraali tippu tõustes: kuhu on jäänud see veetlev väike kellatorn, mis toetus võlvile ning oli niisama habras ja julge nagu ta naaber, Sainte-Cha-pelle'i torngi (mis samuti on hävitatud)? Sihvakana, teravana, läbipaistvana tõusis ta helisedes palju kõrgemale taevasse kui teised tornid. üks eksimatu maitsega arhitekt lõikas torni 1787-ndal aastal otsast ära ja arvas piisava olevat seda haava varjata laia tinaplaastriga, mis sarnaneb paja kaanega. Nõnda on keskaja kunstisse suhtutud peaaegu kõigis maades, eriti aga Prantsusmaal. Selle varemeil võime jälgida kolme laadi haavu --kõik enam või vähem sügavad: kõigepealt on
annaabi.ee 
