HINGEDEAEG JA HINGEDEPÄEV
Selle
kohta arvati vanasti, et hingedeajal on õhk siia ilma tulnud hingedest paks. Seetõttu
ei saanud inimesed ja loomad (eriti hobused) vabalt hingata lõõtsutasid ning olid
üleväsinud. Maa kohal hõljus udu. Puud olid raagus. Jõed hakkasid jäätuma.
Tuulevaikust häirisid aeg-ajalt ägedad iilid, mis märkisid hingede parve möödumist.
Hinged liikusid tavaliselt hulgakesi koos. Nende tõstetud tuult nimetati hingetuuleks.
Tormiilm tuleb aga hingede rändamisest, elav liikumine sünnitab tuult ja tormi.
Oma suguvõsa kunagisi liikmeid austati väga. Kodusid külastavaid hingesid võeti
vastu nii, et neile valmistati paremaid toite (eriti lihatoite) ja pruuliti õlut ning viidi
kausiga tarepealsele või mujale (rehe alla, sauna, aita). Eriti oluliseks roaks oli puder,
mis kindlasti ei tohtinud muude toitude seast puududa. Usuti, et hinged võivad
süüa juua ning neil on vaja saunas käia nagu inimestel ikka.