Tõde ja Õigus
on ära tapetud. Ühest kiviviskest, mis tabab Mari paremat puusa, saab alguse ka Mari
pikale kulgenud surmaprotsess. Kuigi Mari nimetab seda kivi sümboolselt Jussi kiviks,
sest kivid õhati selle kuuse tulest, mille otsa Juss ennast üles poos, annab reaalse rohu,
mis Mari tegelikult tapab, talle siiski Indrek. Ja siit tuleb ka järgmise kogu romaani
mõistmisel olulise võtmelause teema, kui Karin oma meest provotseerib, hüüdes relvaga
majast välja tormavale Indrekule: "Keda sa nüüd tapma lähed?"
Nüganen oli suuremas osa siiski lavastuse lavastanud koomiliselt. Kõik need iseenesest
valusad sündmused mõjusid teatud mõttes ka paraja koomilisusega. Kuidas linnast
küladesse mõisatest õiget varustust otsima saadetud matsid hakkasid selle asemel, et
viisakalt toiduvarusid ja sõiduriistu küsida, hoopis mõisaid rüüstama. Kuidas tassitakse
kaasa mõttetuid asju ja jagatakse härraste vara, kuigi tegelikult jääb see kõik nende
annaabi.ee 
