süngest koolinädalast, nimelt nädalast mil suri minu isa, ema, uus koolidirektor ning ka mina ise. Kõik see jubedus sai alguse ühel tavalisel hommikul. Ma tulin koos ema ja isaga kooli ning isa pani meid kooli ees maha ja läks autot ära parkima. Ma jõudsin trepi peale kui kuulsin võimsat pauku. Vaatasin seljataha ning nägin, et üks auto oli sõitnud suurel kiirusel meie autole otsa. Teisest autost väljus üks meesterahavas ning ta jooksis minema. Me emaga tormasime kiirelt isa juurde ning nägime väga kurba pilti. Minu isa oli hukkunud avariis. Gertrud kukkus pikali maha ja hakkas nutma. Ma proovisin teda kuidagi lohutada, kuid sellest polnud kasu. Me kutsusime politsei ning läksime koju tagasi. Ema nuttis terve päeva, ma ütlesin talle, et sellest isa tagasi ei tule ning proovisin teda rahustada. Sellest õudusest oli möödas kaks päeva, kui ema otsustas tööle minna. Ka mina pidin siis kooli minema
Paanika oli kirjeldamatu. Aiad kisti maha ja voorikolonnid tormasid tuulena minema. Enamik viskas maha oma püssid ja järgnes vooridele, nii et kui astusime vastu vaenlasele, siis oli meid järele jäänud üsna vähe. Kui jõudsime välja Wesselshofi teele, nähti meid uuesti ning võeti tule alla kahest suurtükist. Meie voorid pääsesid õnnelikult. Ka meie jooksime, mis suutsime. Iga 25-30 meetri peal vihises paar granaati pea kohal. Viskusime kraavi, kuid järgmisel hetkel tormasime jälle edasi tahapoole." Meie suurtükitule mõjust annab üks Landeswehr'i ridades võidelnud vabatahtlik järgmise iseloomustuse: "Kaugel kõmiseb midagi. Suurtükid? Uludes ja vingudes lendavad mürsud õhus. Lähedal, paremal ja vasakul prahvatused. Mullatükid ja kivid katavad sekundiks taevast. Tean - eestlaste raskesuurtükid otsivad meid. Kõike jõudu kokku võttes hüppan püsti ja jooksen. Mu ümber puurivad kuulid maanteeliivasse. Eestlaste mürsud on meid leidnud. Ümberringi
Aga mu meel polnud kuigi kaua rahulik, sest mulle tuli üks mõte. Teadsin enam kui hästi, et uppunud mees ei uju selili, vaid rinnuli. Niisiis teadsin, et see polnud taat, vaid mõni mehe riietes naine. Ja mu meel oli jälle rahutu. Arvasin, et mu vanamees ilmub varsti lagedale, kuigi ma seda ei soovinud. Mängisime nüüd aeg-ajalt röövleid umbes kuu aega, siis ma loobusin. Teised poisid ka. Me polnud kedagi röövinud, me polnud kedagi tapnud, vaid tegime kõike mängult. Tormasime metsast välja ja kihutasime sea- 223 karjaste ja naiste kallale, kes kärudega aiakraami turule viisid, kuid me ei vangistanud iial kedagi neist. Tom Sawyer nimetas sigu «kullakangideks», naereid ja muud säärast kraami «kalliskivideks»; me läksime siis alati koopasse ja lobisesime sellest, mis me olime teinud: kui palju inimesi tapnud ja haavanud. Aga ma ei näinud sellest mingit kasu. Kord Tom saatis ühe
annaabi.ee 
