Emotsioonid.
ngu need oleksid tõelised. Kuid kas me teeme seda ka tegelikult? Vaadeldes suurejoonelist
Oedipus Rex etendust, jõuame haripunkti aukartust äratavas stseenis, kus Oedipus torkab
end pimedaks. Me võime öelda, et näitemängu vaadates me usume laval toimuva
9
(tõlge Gleitmani raamatust)
reaalsusesse. Tegelikult me seda ei tee. Teeksime seda, siis kogeksime õudust traagilise
aukartuse asemel, me tormaksime appi, võib olla, et isegi karjudes: ,,Kas majas leidub silma
arsti?". Tegelikult ei usu me iialgi, et laval tegutsev Oedipus on reaalne, parimal juhul me
tahame hajutada oma uskumatuse, nagu seda asjakohaselt on kirja pannud poeet Coleridge.
Ent kuskil meie teadvuse ääremail on alati tunne, et istume teatris, mugavas tugitoolis.Me
võime võime uskumatuse hajutada, kuid see ei tähenda, et me hakkame uskuma.
annaabi.ee 
