Tallinnasse ja tagasi saab alguse juuni keskpaigas. Õhtul, mil kogu pere end kajutis sisse on seadnud ja koeralegi on ase tehtud, minnakse viimaks õhtusööki nautima. Koer aga jäetakse kajutisse, et too plehku ei paneks. Pere tassib endale ette nii suuri portsjoneid soolastoitu kui ka mitu kausitäit magustoitu. Kenora aga eelistab piirduda ainult jäätisega, et ruttu väikse Penelope juurde tagasi lipata. Kes teab mis pisike koer üksi võõras kohas teha või tunda võib. Nii tormabki poiss kohe pärast väikest kausitäit jäätist oma kajutisse, et õhtul koerale laeva tutvustada. Kajuti juurde jõudes hakkab Kenoral veidi kõhe, sest ta märkab, et kajuti uks on veidi paokil. Uksest sisse astudes näeb poiss kohe keset põrandat asuvat koera pehmet aset ent koera ennast seal näha ei ole. Alguses ei saa laps midagi aru ning usub, et koer peidab end voodi all või kapis. Ta asub koera kajutist otsima. Vaatab üle voodi alused, teki alused, duššikabiini ja
J jõuab koolist tulles jutu ära teha, jääb siis aga väsimusest magama, ema kes tuleb pimedas toas lilli kastma kastab poti üle. J ruttab küll olukorda päästam, aga on juba hilja. J on väga vihane, aga ta teab, et ta ei tohi eme juuresolekul oma emotsioone välja valada, et mitte tagada mitme päevast või kauematki kriisiolukorda kodus. Ta on harjunud oma tunded välja jooksma. Nii ta tormabki õue ja naaseb alles peale 7km jooksu. -14. Kuigi ema ei ole varajane ärkaja, siis ometi on ta hommikul tõusnud ja üritab nüüd uimaselt omletti teha ja teeb juttu eilsest läbimärjast vihikust (varem on ema omleti tegemine lõppenud alati J-l kooli hiljaks jäämisega) J üritab rahulikult seletada, et ta on tõesti õnnetu, kui klassi kõige tätsama tüdruku vihik näeb välja tõeline käkerdis. Ema arvab, et J ikkagi mõistab
annaabi.ee 
