Vabadusvõitlus
Relvastuse hulka kuulusid ka odad,
mille vahetamisel kinnitati rahuleppeid ja lõpetati rahu; neid kasutati ka liisuheitmisel.
Odavarte valmistamisel oli eelistatavaks materjaliks tammepuu. Nende pikkus oli u.
1,5-2 m. Odaotsad olid rauast, rootsust või putkest. Odaotsad olid mitme kujuga:
sulgja lehega, saleda rombilise lehega, ühtlase rootsuga, eriti iseloomulikud olid
noakujulise lehega ja ühepoolse kisuga varustatud otsad. Odad jagunesid heite- ja
torkeodadeks. Esimesed olid lühemad ja kergemad ning neid võis ühel mehel kaasas
olla mitu. Relvastus juurde kuulus ka tapper e. kirves. Need olid väikesed ning kerged
ja hõlpsasti vöö vahele pistetavad. Lahivõitluses kasutati ka kärpi ja suuri võitlusnuge.
Kärp valati vahest tina täis, voolitud tammepuust, raudkidasid täis löödud.
Kaitsevahendiks oli kilp, mis kuulus ka ratsaniku relvastusse.
Ratsanik. Peamiseks relvaks oli mõõk, mis oli kättesaadav peamiselt jõukatele. Selle
annaabi.ee 
