Kriminaalpoliitika kordamine
pidamisel, ei ole teaduslikult relevantne. Vangla oludes ilmnenud käitumise alusel saab üksnes väga piiratud
ulatuses prognoosida indiviidi käitumist mitteisoleeritud keskkonnas niisugune on vanglauuringutes
korduvalt tõestatud fakt.*23 Tõrges, raskelt kontrollitav käitumine vanglas võib peegeldada kinnipeetava tõsist
soovi üle elada ekstreemsed tingimused ning võiks seetõttu olla pigem positiivse prognoosi aluseks. Silma -
torkamatu, märkamatuks jääv käitumisstiil võib olla indiviidi teadlik kohanemine reziimiga ilma tegeliku
valmisolekuta sisemisteks muutusteks ning võib seetõttu anda alust hoopis negatiivseks prognoosiks. Lisaks
on ju teada vangistuse negatiivsed mõjud, mis kujundavad käitumist vähemalt samal määral kui kinnipeetava
isiksuslik eripära. Sellisel juhul tuleks tunnistada vangla kui keskkonna ebasoodsat mõju indiviidile ehk seda,