26.03 ,,Oeh, kevadvaheag läbi, jälle pühapäev, jälle ühikasse minek. Oi kuidas ma vihkan seda nädala viimast päeva, läheks parema meelega kaugele ära, kuskile kus saab rahu." Pobisesin omaette. Kahjuks aga kuulis seda ka ema, mille peale vastas ta ,,Vähemalt on sul seal Rebecca, sa ei ole üksi." ,,Vauu, tõesti lohutav ema, vägagi." Torisesin vastu ning saatsin ta oma toast minema. Õhtu jõudis kätte, paps viskas mind õnneks ise ära, ei pidanud jälle taksot võtma, kus alati mingi kohutav vanamees minuga juttu üritab teha. Autos isa hakkas jälle ühte ja sedasama teksti ajama ,,Greete, vaata, et sa oma hinded selle nädala jooksul ära parandad ja õigel ajal ära õpid. Sind ei võeta tulevikus kuskile kooligi sisse, kui sa nii jätkad. Lähedki klienditeenindajaks kusagile külapoodi.
Mina sõidan parem Itaaliasse Andrese juurde. Mina ei taha enam sinust midagi kuulda! Kah sõber!" karjusin talle telefoni. Viskasin toru hargile. Olin vihast lõhkemas. Läksin baarikapi juurde, võtsin välja viski ja lahmisin pool pudelit sisse. Kui olin rahunenud, läksin kohvreid pakkima. Kui olin jõudnud tõsta tühjaks kolm sahtlit, kus mu riided olid, helises telefon. "Tirr-tirr-trr-trr". "Ei noh, nüüd hakkab Anabel veel pärima, mis mul viga on!!" torisesin ma. "Halloo, Jasmiin Saarest kuuleb!" vastasin ise tahtmata telefonile. "Miks? Miks sa talle infarkti põhjustasid? Miks sa küll pidid teda sõimama? Miks?" Telefonist kostus Anabeli mehe meeleheitel hääl, mis segunes nutu ja vihaga: "Daavid? Oled see sina? Mis lahti, millest sa räägid? Palun rahune!!!" Ei saanud ma alguses millestki aru. "Sina tapsid ta oma sõnadega!!!! SINA!! TA OLI SU PARIM SÕBER JA SINA TEGID NII!" röökis Daavid telefoni. Ma olin meeleheitel
annaabi.ee 
